Antonina Martynenko kaitseb doktoritööd „Традиции и инновации в русской поэзии второй половины 1830-х гг.: количественное исследование“

13. jaanuaril kell 16.00 kaitseb Antonina Martynenko vene kirjanduse erialal doktoritööd „Традиции и инновации в русской  поэзии второй половины 1830-х гг.: количественное исследование“ („Traditsioonid ja uuendused 1830. aastate teise poole vene luules: kvantitatiivne uurimus“).

Juhendaja:
kaasprofessor Roman Leibov, Tartu Ülikool

Oponendid:
Emeriitprofessor David J. Birnbaum, Pittsburghi Ülikool (Ameerika Ühendriigid)
Professor Igor Pilshchikov, Tallinna Ülikool

Kokkuvõte

Digitaalsed humanitaarteadused, kaasaegne teadusvaldkond, kus arvutid abistavad humanitaarteaduslikke uuringuid, tõotasid kunagi kirjandusteaduses revolutsiooni. Raamatute digiteerimine ja nende analüüsimine masinlike meetoditega pidid võimaldama tuhandete sõnatekstide lugemist mõne minutiga. Kuid kas arvutid tõesti aitavad analüüsida kirjandustekste ja kas juurdepääs tohutule Raamatukogule mõjutab kirjandusloo ümbermõtestamist? 

Käesolevas doktoritöös käsitletakse neid küsimusi, keskendudes vene luule ajaloo üsna lühikesele väheuuritud perioodile: 1835.–1840. aastad, mida peetakse vene kirjanduse „kuldajastu“ lõpuks. Teadlaste hinnangud 1830. aastate luule kohta on erinevad: mõned kirjeldavad neid luuletusi kui varasemate eeskujulike tekstide kohmakaid koopiaid, teised aga kujutavad 1830. aastate luuletajaid kui oskamatuid, kuid sihikindlaid uuendajaid, kes hävitasid „klassikalise“ luulestiili. Selle materjali uuesti läbivaatamiseks koguti suur ning mahukas korpus, mis hõlmas 4797 luuletust ja mis avaldati trükis 1835.–1840. aastatel. Need andmed võimaldasid uurida, millised muutused toimusid selle aja luulekeeles värsi formaalsel (mõõdetaval) tasandil: näiteks sõnade kasutamise või riimiklauslite tasandil.

Uuring näitas, et uuenduslikkuse ja traditsiooni säilitamise tendentsid eksisteerivad luules kõrvuti. Ühest küljest ei sarnane 1830. aastate luuletused varasemalt loodud tekstidega: algoritmid eristavad neid kergesti sõnakasutuse, värsimõõtude ning riimide muutuste järgi. Teisisõnu, 1835-1840. aastate luuletused ei ole lihtsad ja igavad imitatsioonid. Samas aga on mõned luulekeele aspektid konservatiivsed, mis ilmneb näiteks žanrite ja meetrumite kasutamise traditsioonis. Seega võime järeldada, et tõde peitub kusagil keskel: 1830. aastate luuletajad ei jäljendanud pimesi minevikku, kuid ei hävitanud ka täielikult kuldajastu pärandit. Samamoodi ei vii suured tekstikorpused ja arvutimeetodid kohese revolutsioonini, kuid need annavad tugeva aluse statistiliselt usaldusväärseteks uuringuteks humanitaarteaduste vallas.